Ahvena püük Soomes. Kuidas see käib ja mida meeles pidada?
Avaldame siinkohal järjekordse Kalastaja artikli, mis ilmus
sutavasti on asjatundjate nõuannetest kasu ka kogenud kalastajatele.
Merikoivula: tagasi paradiisis
Fotod: Ralf Mae ja Hanno Kask
Kaks aastat tagasi kirjutasime Turu saarestikus asuvast Merikoivula kalastus- ja puhkekeskusest ning nimetasime seda ilusa looduse, kalarikkuse ja pakutavate võimaluste tõttu kalamehe paradiisiks. Selle aasta septembri keskel olime paradiisis tagasi, et püüda suurt ahvenat.
Merikoivula
14 hektaril laiuv Merikoivula puhkekompleks asub Turu saarestikus Lokalahtis Pitkaluoto saarel ning kuulub eesti mehele Priit Piilmannile. Maanteed mööda on Merikoivulast Helsingisse 230, Uusikaupunkisse 17 ja Taivassalosse 27 km. Helsingis laevalt maha sõites on 230 km just paras vahemaa, et ühe soojaga ära vajutada. Kuni Turuni läheb neljarealine kiirtee ja see osa möödub märkamatult, sealt jääb veel umbes 50 km n-ö tavalist maanteed. Praami ja praamipiletitega sahmerdada (nagu Ahvenamaale minnes) pole vaja – sõidad Helsingis laevalt maha ja järgmise peatuse teedki juba umbes kolme tunni pärast Merikoivulas.
Nii kalameestele kui niisama puhkajatele pakub Merikoivula keskus erinevaid majutusvõimalusi. Merest paarsada meetrit eemal mändide vahel on seitse suurt kõigi mugavustega maja, mis ehitatud paar aastat tagasi, lisaks väiksemaid maju ja mökke. Kui kalapüügist aega üle peaks jääma, saab siin isegi tennist mängida. Paatidest on olemas neli 4,2-meetrist Tuna alumiiniumpaati koos 20 hj-liste mootoritega, neli Kasse sõudepaati 4 hj-liste päramootoritega ning kuus tavalist sõudepaati, mille taga tohib kasutada kuni 6 hj-list mootorit. Kalamehed võivad soovi korral tulla ka oma paadiga; aluste veeskamiseks on olemas korralik slipp ning paatide hoidmiseks sadamas 16 paadikohta.
Majja sisse saab koodiga, mis saadetakse sms-iga ning mis kehtib broneeringu alguskellaajast kuni lõpuni. Kui kõik sujub, pole tarvis personaliga kokku puutudagi – tuled, oled, püüad kala ja lähed; hiljem tuleb teenindav tiim ja käib maja üle. Huvilised saavad kõigega, mis keskust puudutab, tutvuda veebilehel merikoivula.fi. Samuti maksab riiulist välja otsida Kalastaja 97, kus keskusest ja kahe aasta tagusest püügiretkest pikemalt juttu.
Piirkonna meri on väga vaheldusrikas ja liigendatud – leidub rikkalikult kaljusaari, karisid, lahtesid, soppe ja tuule eest varjatud nurgakesi, kuhu end ankrusse panna. Põhilised püügikalad on ahven ja haug ning kalapuudust – kui sa muidugi vähegi lanti visata ja püüda oskad – ei ole. Kõige vähem muret on haugiga, kalased kohad hakkavad pihta sisuliselt sadama vastast mõnesaja meetri kauguselt. Ahvenat on vaja sügisel otsida veidi kaugemalt, head astangud jäävad nii 10–15-minutise rahulikus tempos sõidu kaugusele. Veel püütakse räime ja vahel trehvab ilusat latikat, kevade poole meriforelli ning veidi kaugemale sõites on lootust ka kohale.
Nagu öeldud, külastasime meie seekord Merikoivulat ainult ühe eesmärgiga – Ahvena püük Soomes saarestikus. Haugi saab Eestist kah, küll mitte nii suuri kui Turu saarestikust, aga Saaremaa ja Hiiumaa ümbruses selle kala puudust õnneks veel ei ole. Ilusas mõõdus ahvenate osas aga pole meil praktiliselt midagi vastu panna ja nendega lustimise nimel kannatab Soome sõita igal juhul. Kaks aastat tagasi jäi triibude kimbutamise aeg alanud tormi tõttu soovitust napimaks ja hammas verele. Kui suuri ahvenaid veel siis saada võib, kui spetsiaalselt selle kala püügiks ette valmistuda?
ära. Ainult ahvenad ju.
Ahvenapüügiks sobiv varustus
Ahvena püük Soomes on põnev, aga millega on parim püüda? Põhimõtteliselt saab Merikoivulas ahvenat püüda kõigega – pöörlevaga, vobleriga, jigiga, isegi õnge ja ussiga. Meie valisime microjigi, sest kerge ja nõtke ridvaga ilusate kalade väsitamine pakub kõige enam elamusi. Selleks oli meil mõlemal kaasas kaks spets-spinninguritva. Minu tokkidest üks oli lühem, 2,1-meetrine ja testiga kuni 10 grammi ning teine 2,4-meetrine testiga kuni 18 grammi. Esimesega on mugavam püüda siis, kui kala on lähedal, aga vajab mängitamist (lühem ja kergem ritv väsitab vähem õlga ja rannet), teisega aga siis, kui on vaja teha pikemaid heiteid või püüda raskema tinaga. Seekord läks nii, et põhiliselt sai tööd see teine, sest kala hoidis küllaltki kaugele ning põhipüük käis 8–10-grammise peaga.
Nöör võiks olla vahemikus 0,10–0,12 mm; kas valida nelja- või kaheksakiuline, on maitseasi. Minule meeldivad erksamad toonid, sest siis saab nööri järgi aimu, kus sööt parajasti asub. Tina ees võiks kasutada fluorocarbonist 25–40 cm pikkust vahejätku või kui haugid liialt kiusavad, siis üldsegi peenikest volframtrossi. Pidev rakenduste sidumine on tüütu, eriti kui kaaslane samal ajal ahvenaid rebib. Minult võtsid haugid vaatamata fluorocarbonist vahejätkule neli või viis rakendust. Kõige suurem koll, kes otsas käis ja kelle ujutamine hulga aega võttis, aga kes lõpuks pinnale tulemata ikkagi liidri puruks hammustas, oli hinnanguliselt 5-kilone. Olen varem microjigiga nii suuri hauge ka kätte saanud, seega võrdlusmaterjal on olemas.
Tinapäid võiks olla kaasas vahemikus 5–12 grammi ja soovitavalt 1-grammise sammuga. Väga head on volframist pead, need vajuvad sügavas vees kiiremini ja sööda tunnetamine on parem, aga mõnes kohas jääb rakendus palju kivide vahele või kaljupragudesse kinni. Siis tuleb otsustada, kui palju ollakse kiirema vajumise ja parema tunnetuse nimel nõus ohvreid tooma.
Ahvena püük Soomes – mida kaasa võtta? Jigisid võiks olla erinevaid ja piisava varuga, sest kui ahven võtab, kulub neid omajagu. Väga hästi toimisid nt 2,4-tollised Lucky Johni Tiogad, 2-tollised Relaxi Kopytod ja 1,8-tollised Perchiku Babkad. Kui rakendust oli vaja vahepeal mängitada, töötasid nt Bait Breathi 2,5-tollised Bugsy Shadid ning Ryobi 36 mm-sed Slagid. Väga hästi võeti ka erinevaid Keitechi mudeleid (nt Swing Impact ja Easy Shiner), aga kuna nood on ülipehmest kummist, tuleb arvestada, et neid kulub palju. Parve peal püüdes saab pakk otsa hiljemalt tunni või paari, halval juhul aga vähem kui poole tunniga. Sageli on ahvenad jigi kallal juba langemise pealt ja esimese asjana hammustatakse otsast ära saba. Tugevamast kummist jigid kestavad kauem.
Tammil asuva silla juures, kus vesi pidavalt ühele või teisele poole voolas ja oli seetõttu sogasem, toimisid paremini erksad toonid – roosa, oranž, erkroheline ja -kollane. Paadiga merel olles tõid kala lisaks ka pastelsemad toonid, aga üle prahi oli roosa.
Rakendustest kasutasime põhiliselt klassikalist tšeburaškarakendust, mis on kõige universaalsem. Vahepeal, kui kala liikus kaugemale, proovisin ka pika lipsuga rakendust (vajaliku heitepikkuse saavutamiseks oli vaja raskemat pead, aga tšeburaškana rakendatuna olnuks see antud püügisügavuse mõistes arutult raske) – sain kala küll, aga mitte sama hästi.
Kala otsimine ja püük
Ahvenapüük microjigiga on uskumatult äge, adrenaliinirohke ning sõltuvust tekitav. See on omamoodi nagu kohapüük jigiga, ainult et kui koha jahtides saab päeva jooksul mõned võtud, siis ahven teeb sügisel koostööd enamuse osa päevast. Nõtke ja painduva ridvaga poolekilose ahvena väsitamine ja põhjast üles saamine on elamus, mida peaks kogema iga kalastaja. Ühes laulus võrreldakse jalgpalli ja seksi, mina asendaks jalgpalli ahvenate microjigitamisega ega liialdaks sugugi.
Merikoivula puhkeküla ümbrus on ses mõttes hea koht, et ahvenat on võimalik püüda sisuliselt iga ilmaga. Kui sügisene ilm liialt karune pole, saab triibusid kimbutada paadiga merel olles, kui aga lõõtsub vinge tuul või teeb tormi, sõidad autoga saartevahelise tammi peale ja kisud sealt ahvenaid nagu kuningas. Tammipealne on justkui turvaline päästerõngas – kui mujal midagi ei toimu või ei õnnestu kala üles leida, siis sealt saab alati midagi.
Ahvena püük Soomes – kust ahvenat otsida? Meres maksab ahvenaid otsida esmajoones järskude kaljuste languste juurest, kus põhi kukub paarilt meetrilt neljale-viiele ja enamale meetrile, samuti languste juurde jäävatelt platoodelt. Mõned sellised kohad, mida ahvenate otsimisel aluseks võtta, on lisatud GPS-i koordinaatidena. Kõige suuremad triibud oleme meie seni saanud merest astangute pealt, aga nagu ikka, ei ole suure kala saamine kindlustatud – kas on meri tormi poolt segi pekstud, vesi liialt soe, kalal lihtsalt suu kinni vmt.
Detailne sügavustega merekaart on potentsiaalsete kalakohtade leidmisel suureks abiks, kajalood aga võimaldab püüki n-ö peenhäälestada ning sättida paat ankrusse täpselt õige sügavuse peale. Ilma merekaardita võtab heade astangute leidmine kauem aega ning on keeruline. Kuigi palju on võimalik järeldada kaldal nähtava põhjal, nt võib oletada, et järsult merre langev kalju jätkub ka allpool veepiiri, aga see pole alati nii. Olgu öeldud, et Merikoivula Tuna mootorpaadid on plotteritega varustatud, nii et kes otsustab paadi kohapealt rentida, ei pea astangute jt kalakohtade leidmise pärast muretsema. Boonuseks on eelmiste kasutajate träkid, mida annab samuti püügialade otsimisel kasutada.
Meil oli puhast püügiaega kokku 2,5 päeva, aga kuna möödunud korrast olid kalased kohad teada, tundus see piisav, et keset kiiret sügisest tööaega korraks juhe seinast välja tõmmata ning ahvenat püüdes lustida. Kala saime nii kaugemalt merest kui tammi pealt silla ja truubi juurest, aga kõige lõbusam oli seekord silla juures. Sel viimasel tahaks mõne sõnaga pikemalt peatuda, sest sama asi kehtib ka enamike teiste truupide ja sildade kohta. Ahvena püük Soomes ei käi ainult paadi pealt.
Pitkäluoto saarele viiva silla alune on koht, kus vesi vastavalt tuulele, tõusule ja mõõnale pidevalt ühele või teisele poole liigub ja kuhu ahvenatele meeldib koguneda. Kuni vesi voolab, on võtt hea, aga kui vahepeal seisma jääb, et hakata peagi teisele poole voolama, siis on ka võtus paus. Püüda tuleb sealtpoolt, kuhu vesi voolab – kala on alati ninaga vastuvoolu. Kui vesi hakkab liikuma vastassuunas, tuleb asjadega teisele poole silda üle kolida.
Voolu tugevusest sõltub antud oludes optimaalse raskuse kaal ja erinevus võib olla enam kui kahekordne. Kui vool alles hakkab tekkima, klaarib edukalt ära 5-grammise peaga, aga voolu kõrghetkel tundub vahel, et ka 10-st grammist on vähe. Kui pea on antud olusid arvestades liiga kerge, triivib või lohiseb sööt suvaliselt vooluga kaasa ja kipub kinni jääma. Kui jigi põhja jõudmist ridvaotsalt näha pole, vajumise faas näib kestvat ülemäära kaua ja rakendus takerdub sageli põhja, tuleks panna raskem pea. Kuna voolu tugevus päeva jooksul pidevalt muutub, tuleb raskuseid vahetades sellega kaasas käia.
Oluline moment, mida püügil peaks teadma, on see, et väga tugeva voolu sees ahvenale pigem olla ei meeldi. Kui on voolu kõrghetk, tuleks kala otsida peavoolu servadest või hoopis sealt, kus asub voolupära. Mida tugevam on vool, seda kaugemale voolupära liigub ja sellega koos nihkub eemale ka ahvenaparv. Sellistel hetkedel lühikeste heidetega püüdes võib tunduda, et kala polegi või on väga vähe. Kuna meie püügiretke ajal oli vesi läänetuulte tõttu märksa madalam kui tavaliselt, hoidis ahven enamuse ajast kaugemale kui möödunud korral ning suure osa päevast tuli kalani ulatumiseks teha pikki heiteid. Vaid paaril korral õnnestus parv lühikeseks ajaks meelitada nii 5–7 meetri kaugusele. Vahepeal kadusid ahvenad vaatamata soodsale voolule tunnikeseks üldse ära, siis saime vaid üksikuid kalu, aga mingist hetkest hakkas elu jälle käima ja ahvenaid tuli ketti.
Enamasti on ahvenad astangu all või kõrval ning võtavad langemise pealt, kui sööt üle randi tuleb. Sestap tuleks visked teha natuke risti, nii 45-kraadise nurga all. Kui visata piki ranti otse allavoolu, siis sama head võttu ei ole.
Ajaliselt oli võtt selgelt parem pärastlõunal ja õhtupoolikul. Hommikuti oli kala küll olemas, käis ja togis, aga kui jäigi otsa, tuli meetri-paari pärast lahti. Siis andis paremaid tulemusi rakenduse mängitamine. Teise püügipäeva hommik aga oli peaaegu täiesti tuulevaikne ja küllaltki paksu uduga ning see pani ahvenate suu mõneks tunniks täiesti kinni. Vahepeal käisid silla peal uudistamas ja lobisemas kohalikud, kes kirusid, et loodus on puha sassis ja õige ahven pole merelt lahtedesse veel üldse tulnudki. Aga paari nädala pärast, vot siis…
Merikoivula ümbruses on võimalik ahvenat püüda kuni jää tulekuni, aga päris viimases otsas võib kala olla tujukas ning võtta päeva jooksul lühemat aega. Kuni õhk püsib plussis, kannatab veel püüda ja saab ka kala (kõige suuremad pätsid tulevad püüki tavaliselt novembris), aga kui juba miinusesse läheb, kipuvad rõngad jäätuma ja see hakkab nööri lõhkuma.
Bilanss
Meie reisile kulus kokku neli päeva – kolmapäeval Tallinnast kaks tundi laevaga Helsingisse ja sealt veel 2,5 tundi autoga, laupäeval tagasi. Tallinnast Merikoivulasse jõudmine võttis laias laastus viis tundi ja sama kaua tulime ka tagasi.
Kahe täispika ja ühe pooliku püügipäevaga võtsime ära u 20 kg ahvenaid ja mõned haugid. Kui söögikala oli kogunenud piisavalt, viskasime palju ahvenaid ka tagasi, võttes kaasa vaid suuremad. Kotiahvena keskmine kaal oli ca 180–200 g; suurimad triibud olid 400-grammised, aga oli ka mere mõistes väikeseid, nii 100-grammiseid ja isegi alla selle. Nende kõige väiksemate jaoks kujunes meil püügi käigus välja mõiste „Peipsi mõõt“. Kuna loodus oli seekord ajaliselt nihkes ja päris magus ahvenaaeg polnud veel pihta hakanud, siis ühtegi päris suurt pätsi saada ei õnnestunud. See on muidugi piisav põhjus, et mingi aja pärast autonina uuesti Merikoivula poole seada, sest ahvena püük Soomes on tore…
Paari sõnaga rahast kah ehk mis selline sutsakas maksab. Laevapiletid (kaks inimest + sõiduauto + Rootsi laud laevas kahele) edasi-tagasi maksid kokku 270 eurot (ilma söögita 154 eurot). Ühe inimese kalastusluba maksab 15 eurot nädal.
Merikoivulal on oma online-broneerimiskeskkond, kus majade broneerimine on imelihtne. (NB! Kalastaja lugejatele on olemas ka sooduskood!) Kui on soov rentida paati vähemalt kaheks päevaks, tuleb paatide lisasoodustuse saamiseks saata broneering info@merikoivula.fi.
Majade hinnad muutuvad vastavalt nõudlusele ja ööde arvule ning soodsama hinna saab argipäeviti. Online-keskkonnas päevi kombineerides on täpsed hinnad kohe näha. Septembri keskel maksis suvemökki esmaspäevast neljapäevani (s.t kolm ööd) 140 eurot, kaks päeva mootorpaadi renti lisab 424 (Tuna) või 224 eurot (mootoriga Kasse). Tulla on võimalik ka oma paadiga, selle vette laskmiseks on korralik slipp. Kaheksakohalised Villad samaks perioodiks maksavad 617 eurot, puusaunaga maja Holm2 viiele-kuuele inimesele 337 eurot. Majutuse hinna sees on ka sõudepaadi kasutamine, mootorpaatide rendihinnas aga sisaldub vastavalt paadile kas 5 või 10 liitrit kütust.
Voodid on tehtud, rätikud olemas ning lõpukoristus hinna sees. Nii kodulehel, broneerides kui ka kohapeal saab kõik asjad aetud Eesti keeles. Enamuse söökidest ostsime meie Eestist kaasa, aga korra käisime huvi pärast söömas ka Taivassalos. Seal asub koht nimega Ravintola Rysä, kus on lõuna ajal korralik soojade toitudega Rootsi laud ning kus saab end 10 euro eest kurguni täis pugida.
Ahvenapüüdja varustus Merikoivulas
• Ideaalis võiks ahvenale kaasas olla kaks ritva, üks nt 2,10 m ja 4–10 g ning teine 2,4 m ja 6–20 g. Paigus, kus on vaja sooritada pikemaid heiteid, on mugavam püüda pikema ridvaga, mängitamine aga on mugavam lühikesega.
• Rullid vastavalt ritvadele, suuruses 1500–2500.
• Nöör 0,10–0,12 mm.
• Liidriks või lipsuks 0,25–0,30 mm-st fluorocarbonit.
• Haugihammaste eest kaitseks peenikesi volframtrosse.
• Valik jigipäid kaaluga 5–12 g (grammise sammuga).
• Suure aasaga konkse nr 2–4 (nt Kujira 501BN, Gurza Sport S-59 2BH vmt).
• Jigidest on kindla peale minek 2,4-tollised Lucky Johni Tiogad, Relaxi 2-tollised Kopytod, Bait Breathi 2,5-tollised Bugsy Shadid, Ryobi 51 mm-sed Jesterid ning 36 mm-sed Slagid, 1,8-tollised Perchiku Babkad jm. Värvidest toimis kõige paremini roosa, aga kala tõid ka oranž, erkroheline, kollane ja mootoriõli. Sinised toonid sügisel Merikoivulas pigem ei tööta.
• Õngitsemisel kasutatavaid silikoonstoppereid jigi konksule fikseerimiseks, et kala kogu aeg jigi maha ei sikutaks.
• Igaks juhuks võiks kaasas olla vidinaid erinevate lipsuga rakenduse sidumiseks – tillukesi pöörlaid ja kolmikpöörlaid, pärle, silikoonstoppereid, 0,20 mm monofiili lipsudeks jmt.
• Kindlasti peenike luisk või viil konksude teritamiseks – kivid nürivad neid kiiresti ja korralikult.
• Kahv suuremate ahvenate paati tõstmiseks.
• Merikoivula vetel kalastamiseks on vajalik Soome n-ö üldluba, mida saab osta internetist (www.eraluvat.fi) või suvalisest R-Kioskist, mis teele jääb. Merikoivula lehel on ka link olemas.
Loodetavasti on ahvena püük Soomes ja siinses saarestikus nüüd kõigil kohe palju selgem. Igatahes suureimad tänud Hannole ja Ralfile asjatundike nõuannete ees, loodame et need on teejuhiks meie kandi kalavete avastajatele.